Viimased päevad on mind väga šokeerinud: sõda on jälle Euroopas ja keegi ei tea, mis tulevik toob kaasa. Kui ma arutlesin, et kes eesti kunstnik hästi sõja jubedust kujutab, siis vastus oli selge, et see oli Olga Terri. “Väsinud barbar” on üks Terri peateos. Pildi põhivärv on tuhmpruun, maastik taustal on nagu laastatud või põlenud ja ise barbar on traagiline kuju madala lauba ja viltuse suuga. Ene Lamp kirjutab, et “see on negatiivsete omaduste füüsiline kehastus, koondkuju lagastajast, kes ka endal kannab oma tegevuse märki.” Kõnekeeles see tähendab, et Terri on kujutanud nõukogude sõdurit, kes on aru saanud, et on valesti teinud, ja kes ei ole omal kodumaal. Ma kujutan nüüd hästi ette, kuidas noored Vene sõdurid Ukrainas samamoodi mõtlevad ja tunnevad: see pole minu isamaa, see pole minu sõda. Okupeerimise ja nõukogude aja õudus peegeldub ka Terri piltides “Hirm”, “Juuda suudlus”, “Leinajad” ja “Matuseline”. Terri “Väsinud barbar” on ikooniline eesti kunstiteos, mis paneb mõtlema vägivalla õigustatuse ja selle järelduse üle. Czesław Miłoszi "Vangistatud mõistus" on suurepärane kirjeldus sellest, kuidas barbarid, loe venelased, ründavad teist maad teadmata, millises ühiskonnas nad kõva korda peavad.
Ma vaatasin telesaadet aastast 1986, kus kunstiteadlane Villem Raam intervjueeris Olga Territ. Kunstnik oli eriti tasakaalukas ja vaikiv, aga vaatajale tekkis mõte, et Terri on siiski tõeline tulemägi, sest nii täpselt ja süviti ta kirjeldas oma maale. Rääkimine polnud Terri tugevus, aga maalimine küll. Filmis oli eriline nõukogude õhk: maalid olid hooletult raamitud ja nad riputati üles pisult lohakalt. Oli kurb näiteks näha sellist meistriteost kui “Juuda suudlus” põrandal. Samuti ei arutatud otseselt tegelikke probleeme. Mõlemad tundusid olevat häiritud, mis oli vaatajale veider.
(https://awarewomenartists.com/en/artiste/olga-terri/)
Olga Terri sündis Peterburi kubermangus Oudova maakonnas taluniku perekonnas 1916. aastal. Perekond kolis selle järel Eestisse. Tõuke kunstiga tegelemiseks sai Terri oma onult, isetegevuslikult maalijalt ja iseõppijalt Richard Lättilt, kes emigreerus Lõuna-Aafrikasse. Terri käis külas tema juures 1970. aastatel, mis eriti mõjutas Terri loomingut. Aastatel 1930–1936 õppis ta Riigi Kunsttööstuskoolis, ja lõpetas selle graafika erialal. Teda oli mõjutanud eriti Johannes Greenbergi looming. Terri töötas pärast seda reklaamibüroos ja Tallinna Farmaatsiatehases tarbegraafikuna. Terri sai Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu liikmeks 1956. aastal. Hiljemini Terri sai lisanime “Eesti kunsti Grand Old Lady”.
Olga Terri loomingus on olnud erinevaid perioode. Nooruses 1940. aastatel oli tema värviskaala hall-pruun-roheline ja maalide teemad olid rasked. Näiteks “Autoportrees” (1944) kunstniku näos peegeldub elutõsidus ja mure, kuigi maal esitab noort, ilusat naist. Raskemeelsus paistab ka inimeste silmadest: peaaegu kõigil Terri portreedel on inimeste silmad nukrad, just nagu nad vaataksid kurba sündmust. Ma arvan, et see on olnud kunstniku sõnum. Terri ise kirjutab: “Pärast sõda oli väga sünge aeg. Tundus, et see ei lähegi paremaks. Äraandlikkust oli nii palju, seda kohtas igal sammul. Mõni tuttav oli ikka vangis – käisime pakke viimas ja seisime tunde järjekordades vangla õuel. Sellest on mul ka maal.” Ma arvan, et näiteks “Juuda suudlus” on sündinud sellises usaldamuse olukorras, mis Terri kujutab.
1950. aastate teisel poolel hakkas Terri maalikäsitlus uuenema. Eriti tema maastikumaalid on suurepärased, ja nendel on sugulus Elmar Kitse maastikumaalidega. Ene Lamp kirjutab, et kunstnik läheb tihti reegleid trotsides oma sisenägemuse jälil. Sellepärast Terri maastikud pole ainult maalikud, vaid vaated inimese sisemaailmasse. Eriti 1960.–1970. aastatel Terri maalis omapäraseid fantaasiamaastikke, kus värvikeskkonnas nagu suures kauguses või veekogus näisid ujuvat üksikud loodusekujundid, sillad ja saared.
(http://www.haus.ee/?c=artworks&l=en&id=4013&window=1&form=0)
Lõuna-Aafrika eredad värvid mõjutasid Territ eriti 1970. aastatel. Ta ei maalinud enam otse loodusest, ja pildid sündisid tal mälestuste põhjal Tallinnas ateljees. Lõuna-Aafrika valgus, puud, loomad ja jõed loovad unenäolise maastiku.
(https://awarewomenartists.com/en/artiste/olga-terri/)
Olga Terri jättis mulle suure mulje: ta ei olnud kunagi Eesti kunstielu keskpaigas, aga tema looming on muutunud Eesti kunsti oluliseks osaks. Eriti puudutas mind tema sisemine tundlikkus ja eetilisus. Ene Lamp kirjutab, et Terri kunst on pühendatud puhtuse ja ilu ideaali otsimisele ning selle nimel kannatustes ja elamustes ülendumisele. Ühes intervjuus ta rääkis, et ta on spordihuviline ja on armastanud tennist, hobuseid ja võimlemist kogu elu aja, aga nüüd ta vaatab sporti ainult televiisorist. Terri suri 94 aastasena. Stiilne naine! Tema eluhoiak oli korras.
Allikad: Helme, Sirje Eesti kunsti 101 aastat (2018)
Lamp, Ene Olga Terri (1982)
Lamp, Ene Olga Terri maastikud, Sirp ja Vasar, nr. 22, 30 mai 1986
Kirme, Kaalu Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis 1941-1944 (2007)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti