Valve Pormeister - Eesti arhitektuuri uuendaja

 

(Kuva: https://majandus.goodnews.ee/)

Kurb on mõelda, et nii mitmeid Eesti kunstnikud jäi nõukogude ajal vaatamata nende vaieldamatule andekusele ilma rahvusvahelise tähelepanuta. Üks selline inimene oli arhitekt Valve Pormeister, kes töötas eriti Eesti maa-arhitektuuri alal. Pormeister oli Nõukogude vabariigis tuntud arhitekt, tema tööd oli eeskujulikud ja neid leidub Läänemere kaldalt kuni Sahhalini. Huvitav on ka see, et Pormeistri eeskujudeks olid paljud Soome arhitektid, eriti Alvar Aalto ja Aarne Ervi. See mõjutus on eriti ilmne selles, kuidas Pormeister ruumi käsitleb. Arhitektil oli võimalus reisida ka Lääne-Euroopasse, näiteks Saksamaale, Austriasse ja Soome, samuti luges ta pidevalt lääne arhitektuurikirjandust, sest ta oskas saksa ja inglise keelt. 

Valve Ulm (hiljem Pormeister) sündis 1922. aastal Tallinnas, aga oma lapsepõlve ta elas Albu vallas. Isa oli talunik ja ema aednik, nii et maaelu oli arhitekt Pormeistrile tuttav. Ta õppis seejärel Tartu ülikoolis agronoomiat, filosoofiat ja kunstiajalugu, ja ta õppis ka aia- ja pargikujundust ning arhitektuuri. Pormeistri töökoht oli Eesti Maaehitusprojektis, kus ta tegutses 70. eluaastani. Seal ta töötas ka oma tuleva  abikaasa Henno Sepmanniga. Pormeistri suurim saavutus oli orgaaniline arhitektuur, milles võetakse arvesse maastiku, kuhu maja ehitatakse. Pormeister oli väga nõudlik ka hoonete viimistlemisel, mis kahjuks Nõukogude Liidus polnud alati levinud. Tänu oma andele ja kuulsusele suutis ta hankida ka välismaist ehitusmaterjale. Sellepärast need hooned näevad välja läänelikud, mitte nõukogulikud.

Pormeistri esimene tippteos on Lillepaviljon Tallinnas. See juhatas sisse uue ajastu stalinismijärgmises arhitektuuris Eestis, mida iseloomustas heledus, ebasümmeetrilisus ja läbipaistvus. Lillepaviljon nagu ronib mäe otsa, ruum on astmeline ja loodus jätkub hoones. Ruumi kaunistavad lillepeenrad ja purskkaevud, ja viimne ruum on suur saal, ligi 600 ruutmeetri suurune, mis on ometi intiimne ruum. Interjöörist avanevad vaated merele ja iluaiale. Lillepaviljoni kõrvale Pormeister planeeris ka uue kohviku “Tuljak”, mis asub dramaatiliselt Pirita tee kõrval. Kohvik on avar ja õhuline ja interjööri kujundasid oma aja parimad sisearhitektid. Huvitav on vaadata nende kahe hoone vastastikust dünaamikat: avanevaid ja sulguvaid ruume ja peent materjalikäsitlust. 

 

Väga põnev on Pormeistri oma elamu Tallinnas Mooni tänaval (1957). Elamu L-kujuline plaan tulenes nurgapealsest krundist. Sisemine ruumijaotus on vaba ja voolav. Elutuba on suur ja sealt pääseb otse aeda. Keldrikorrusel on Pormeistri tööruum, kütteruum, garaaž, saun, toidukelder ja talveaed, ja esimesel korrusel elutuba, köök, esik, kaks tuba ja rõdu. Tubade kõrgus on 3,5 meetrit. Eramu elamispind on ainult 75 m², mis on vähe, aga vastavalt nõukogu standarditele. Mujalt aed, talveaed, ruumi kõrgus ja suured tehnilised ruumid loovad suurema ruumitunde. Omas majas Pormeister ka katsetas erinevaid ehitusviise ja ta laenas ideid teistelt arhitektidelt, näiteks Alvar ja Aino Aallolt puitkarniiside ja puitlattide kasutamise.

Eriti oluline on elamu aed, sest see oli Pormeistri suur hobi. Aed oli liigirikas eriti tulpide poolest, sest aja jooksul vaheldus seal enam kui 200 sorti. Lisaks sellele kasvas aias ligi 40 taimeliiki. Pormeistri “Aia-päevik” on muljetavaldav esitus arhitekti armastusest oma aia vastu. Sealt leitakse selliseid mõtteid kui “Viljapuud…rõõmustavad oma lehe iluga meie silma, kosutavad oma lõhnava haisuga meie meelt”, “Pihlakas on minu südamepuu” ja “ Vene lapsed hävitasid kallid ostetud tulbid…vastik hävitustöö. Õudsad naabrid, “kultuuritoojad”. Jänese raamatus oli Pormeistri aiast paar pilti ja ma arvan, et seal oli eriline jaapani hõng. Ma arvan ka, et aed oli Pormeistile nagu rikkumatu mikrokosmos ja vastand argielule. Võrreldav nähtus oli Elo Tuglase aed Tartus, mida ta kirjeldab oma raamatus “Elukiri 1952–1958”. 

Pormeistri kõige olulisemad ehitised pole Tallinnas aga maal. Nende hulgas tuntud on Jäneda sovhoostehnikum, Kurtna LKJ peahoone ja EPA teaduskonna õppehoone Tartus. Tallinna Maarjamäe memoriaali maastikuplaneerimine on ka osaliselt Pormeistri käega kirjutatud. Pormeistri ehitised on plastilised ja nad istuvad oma ümbruses hästi. On ka tähelepanuväärne, et ta oli naisarhitekt, kes suutis luua märkimisväärse karjääri valdkonnas, kus üldse domineerivad mehed. Võib olla, et naisus võimaldas tal teha erakordse karjääri meeste hulgas.  Pormeistri karjääri uurides ma ei kahjuks leidnud veebist ühtegi intervjuud ega pikemat teksti, mille ta arhitektuurist rääkis või kirjutas. Jänese raamatu allikaist ma leidsin intervjuud “Nõukogude naisest” ja “Sotsialistlikust Põllumajandusest”.

Allikad:

Jänes, Liina: Valve Pormeister. Eesti maa-arhitektuuri uuendaja

Hallas-Murula, Karin: 101 Eesti arhitektuuriteost

Paulus, Karin: 101 Eesti nõukogude aja ehitist